Juuniküüditamise 80. mälestuspäeva puhul paigaldab Paide linnavalitsus koostöös kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, kodutütarde ja noorkotkastega 14. juunil kell 8 Paide keskväljakule installatsiooni õhupallidest ja raudteest, mis meenutab neid järvalasi, keda juunis 1941 viisid lõputud küüdirongid Eestist Siberi avarustesse ja vangilaagritesse.
Kell 10 meenutatakse keskväljakul kõnekoosolekuga küüditamise ohvreid
Kell 12 toimub Memento kivi juures pärgade asetamine ning mälestusküünalde süütamine.

Balti riikide elanike esimene massiline küüditamine oli 14.–16. juunil 1941. Eestist viidi Venemaale laagritesse või sundasumisele üle 10000 inimest, kellest tagasi tuli vaid 4264. Sel aastal möödub  traagilisest ajast 80 aastat.

Juuniküüditamise ohvrid olid valdavalt okupeeritud Eesti vabariigi ning omavalitsuste juhid, politseinikud, suurärimehed, vabrikandid ja kõrgemad ametnikud. Väljasaadetavatele sai osaks 5–8 aastat vangilaagrit ning seejärel 20 aastaks asumisele saatmine Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse. Armu ei antud ka eeltoodud ametimeeste perekondadele.

Foto Ajakeskus Wittenstein/Järvamaa muuseumi kogust.

1941. aasta juunis küüditati Järvamaalt 373 inimest, neist 205 maakonna kolmest linnast (Paide, Türi ja Tapa). 1941. aastal elas Paides 3300 inimest, neist küüditati 56, ühe ööga tehti linnas tühjaks 19 kodu. Tapalt küüditati 96 inimest ja Türilt 53. Valdadest langes võõrvõimu ohvriks 168 inimest. Rängemalt tabas küüditamine Väinjärve (16 inimest), Koigi (15), Paide (19) ja Särevere (31) valla elanikkonda. Järvalastest küüdiohvrid viidi autodega Kiltsi raudteejaama, kus perekonnapead lähikondlastest lahutati. Pikad ešelonid liikusid lõuna poole, vahejaamades toodi inimesi lisaks. Täiskasvanud mehed veeti surmalaagritesse. Naised ja lapsed sattusid väljasaadetutena tööle Novosibirskisse, sealt edasi mööda Obi jõge põhja poole. Represseeritud said elukoha kohalikes kolhoosides.

Järvamaalt küüditatute seas oli 133 meest, 116 naist ja 124 alaealist, vanim neist 80-aastane Mari Gross Koigi vallast ning noorim 4-kuune Ain Rekker Tapalt. Teekonnal suri viis inimest, Siberis langetas erinõupidamine surmaotsuse ühe naise ja 52 mehe kohta. 1941.  aastal küüditatud järvalastest jättis oma elu külmale maale vähemalt 105 meest, 25 naist ja 21 alaealist.

Juuniküüditamine ei jäänud viimaseks suuremaks Nõukogude Liidu inimsusevastaseks süüteoks eesti rahva vastu. Aastatel 1944 – 1951 sundis okupatsioonivõim kümneid tuhandeid kaasmaalasi vägivaldselt kodumaalt lahkuma.

Küüditamine on oma olemuselt inimsusevastane süütegu, mida ei saa ei andestada ega unustada. Järvalasest vabadusvõitleja Jaan Arvola on 1941. aasta 17. juunil kirjutanud oma päevikusse: „Meie, mahajääjad, oleme rõhutud ja ühelgi pole õiget tööindu. Kuid kogume endid kokku ja elame ning ärme iial unusta seda kuritegu meie väikese rahva vastu."

Aasta-aastalt jääb vähemaks selle karmi ajajärgu otseseid tunnistajaid. Nüüd on meil, järeltulijatel, vastutus, et küüdiohvrite lood ei ununeks ja nende mälestus jääks kestma põlvest põlve. Vähim, mis teha saame, on meenutada ja mälestada silmas pidades seda, et midagi niivõrd julma enam kunagi ei korduks.