Vaid iga kolmas inimene tegutseks korrektselt ja varjuks ohusireeni kuuldes koheselt lähimasse siseruumi. Paljud võivad end pahaaimamatult ohtu seada: osa otsiks esmalt infot ja seetõttu reageeriks aeglaselt, osa lahkuks asukohahoonest, et minna kaugel asuvasse avalikku varjumiskohta ja osa ei teeks üldse midagi, selgus Turu-uuringute AS läbi viidud pilootuuringust.  

 

„Kui inimene kuuleb linnatänaval sireeni või saab EE-ALARMilt teavituse, et tuleb varjuda, peab ta seda tegema kohe – seal, kus ta parasjagu on. Ohuteavitus võib tulla sinuni kodus, tööl, trennis, tänaval, kaubanduskeskuses või mujal," ütles päästeameti peadirektor Margo Klaos. „Oluline on, et inimene oskaks hinnata oma asukoha võimalusi ja leiaks seal kiiresti sobiva koha varjumiseks, sest ohuolukorras loeb iga sekund." 

 

Oktoobris viib päästeamet läbi kampaania „Varjumiseks on 3 minutit – kuhu jõuad sina?", mille eesmärk on anda inimestele selge arusaam, et varjumine peab toimuma kiiresti ja kohapeal. Kolm minutit on ajaraam, mis aitab mõista olukorra kriitilisust ja pakilisust. Tegelikkuses võib oht inimeseni jõuda ka kiiremini või aeglasemalt. Reageerimise kiirus on samas kõige olulisem. 

 

Varjumisega vähendad enda ning oma lähedaste haavatavust – iga takistus sinu ja ohu vahel võib päästa rasketest vigastustest või surmast. 

 

Parim varjumiskoht on tegelikult seal, kus sa parasjagu oled. Kui oled hoones, jää sinna. Plahvatuse ohu eest liigu madalatele korrustele, akendeta tugevdatud seintega ruumi, võimalusel keldrisse. Hoia kindlasti akendest eemale.   

„Riigi ülesanne on anda inimestele teadmised ja oskused, mis aitavad neil kriisiolukorras teadlikult tegutseda. Eestis ei ole pea 30 aastat elanikkonnakaitse valdkonnaga aktiivselt tegeletud ja see lünk on olnud vaja täita mõne aastaga," ütles Klaos. „Ohuteavituse süsteemi arendamine on oluline, kuid sellest üksi ei piisa. Sama tähtis on, et inimesed teaksid, kuidas ohuteavitusele reageerida." 

 

Eesti on turvaline ja kaitstud riik, kuid kindlustunnet suurendab teadmine, et kui olukord seda nõuab, siis oskame õigesti käituda. Me ei saa kontrollida kõiki olukordi, aga me saame kontrollida seda, kuidas me neile reageerime. 

Küsitlused näitavad, et paljudel inimestel on ekslik arusaam, et igas ohuolukorras tuleb varjuda lähimasse avalikku varjumiskohta. Tegelikult on ohtlik hakata kuhugi eraldi minema. Avalikud varjumiskohad on mõeldud kasutamiseks ainult sõjaolukorras ja vaid neile, kes on tänaval ning kellel ei ole võimalik kiiresti mujale varjuda. Need kohad ei pruugi rahuajal üldse avatud olla. Kui inimene hakkab ohuolukorras spetsiaalselt kuhugi minema, seab ta end suuremasse ohtu. 

 

„Peame ühelt poolt tegelema inimeste oskustega, et nad teaksid kuhu ja kuidas vajadusel varjuda. Teiselt poolt peame tegelema füüsilise ruumiga: et varjendid ja varjumiskohad tekiksid inimestele lähedale: kortermajadesse, büroohoonetesse, avalikesse hoonetesse jne," ütles Klaos. „Füüsilise ruumi tekkimisele aitab oluliselt kaasa järgmisest aastast jõustuvad hädaolukorra seaduse muudatused, mis kohustab suurte rahvahulkade jaoks mõeldud hoonete ehitamisel sinna ka varjend luua."  

 

Varjumine on hädavajalik olukordades, kus on kiire ja otsene oht elule ja tervisele, näiteks tööstusõnnetuse, plahvatusohu, sõjalise rünnaku või muu ootamatu ohu korral. 

 

Lisainfo: www.olevalmis.ee/varjumine