Viimastel nädalatel on levitatud meedias jäätmereformi kohta korduvalt väiteid, mis ei vasta tõele. Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo vastab nendele selgitustega.

1. Väidetavalt tõstab jäätmereform toidu hindu. 

Selgitus: Toiduhindade tõusu ei saa jäätmereformi kaela ajada – pakendikäitlus moodustab toote hinnast keskmiselt ühe eurosendi ja see on juba täna hinnas. Kodu juurest kogumise lisakulu on 50 senti, mis kajastub inimese jäätmearvel. 

Nii nagu praegu, peab tootja ka edaspidi vastutama oma pakendi käitluse eest ja tasub taaskasutusorganisatsioonidele regulaarset teenustasu sõltuvalt pakendimaterjali tüübist. Pakendite kogumisvõrgustik muutub tihedamaks just tiheasustuses, et inimestele oleks liigiti kogumine mugavam. Ühe pakendijäätme kogu käitluskulu ühe pakendi hinnas on lihtsustatult keskeltläbi 1 eurosent, logistika moodustab sellest sõltuvalt efektiivsusest 10-70 protsenti. See on kulu, mille tootja arvab toote hinda juba täna.  

Eestile sobilik kogumislahendus on arvestatud maksimaalsele mugavusele ja minimaalsele kogukulule. Teisisõnu on ette nähtud konteinereid võimalikult vähe, mille edasine vähendamine (näiteks klaasi lisamine segapakendi voogu) aga muudaks nii tooted kui ka jäätmearved tuntavalt kallimaks ning seda tuleb vältida. Igasuguse tekkekohalt kogumise lisakulu pakendijäätmetele katab jäätmearvel inimeste poolt tasutav 50 senti konteineritühjenduse või pakendikottide üleandmise eest. Seega ei saa mingil juhul jäätmereformi süüdistada toiduhindade tõusus. 

2. Väidetavalt ei tegele jäätmereform ringlussevõtuga ning pakendid jõuavad ikkagi ahju, sest ringlussevõtutaristu puudub. 

Selgitus: Probleemid algavad kvaliteetse jäätmetoorme nappusest. Jäätmereform ei keskendu vaid liigiti kogumisele, vaid on tervikpakett, mis toob Eesti tööstusele üle 100 000 tonni lisamaterjali aastas. 

Kujutage ette juustutöösturit, kes rajab tehase paika, kus piima ei ole. Jäätmete ringlussevõtt toimib täpselt samal põhimõttel: tark investeering tehakse sinna, kus leidub kvaliteetset toormaterjali. Jäätmevaldkond ei tööta vastupidi sellele loogikale. Ringlussevõtutööstuse arenguks on vaja jäätmeid liigiti koguda, et ettevõtetel oleks sisendmaterjali, mille peale oma investeeringud teha. Praegu on meil olemasolev plastijäätmete ringlussevõtu tehnoloogiline võimekus praegu alakasutatud, sest ei saada piisavalt kodumaist materjali segaolme hulgast kätte. Eestis tegutsevad plastijäätmete ringlussevõtutehased suudavad töödelda aastas umbes 22 tuhat tonni materjali, kuid 2023. aastal kasutati sellest alla 17 tuhande tonni ehk ligi neljandik võimekusest jäi kasutamata. Seejuures toodi 6000 tonni toorainest välismaalt. Kokku aitab jäätmereform Eesti tööstusele materjali juurde tuua üle 100 tuhande tonni aastas. Sellest luuakse üle Eesti töökohti, lisandub maksutulu ja kaubandusse lisandub kohalikku toodangut. 

Jäätmereform ei keskendu vaid jäätmete liigiti kogumisele, vaid on tervikpakett õigusnormidest, toetustest, juhenditest ja digitaliseerimisest, mis aitab meie kohaliku ressursi majandusse suunata. Toetame tööstust kümnete miljonite eurodega, saastetasude tasakaalustamisega muutub jäätmete ringlussevõtt majanduslikult mõistlikumaks ning tagame puhtad ja jälgitavad jäätmevood. 

3. Väidetavalt pole jäätmete ringlussevõtuga probleemi, sest pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmäärad on Eestil täidetud. 

Selgitus: Pakendite ringlussevõtu "edulugu" peidab fakti, et müügi- ja plastpakenditest jõuab ringlusse alla poole. 

Pakendite ringlussevõtu sihtmäärad on praegu täidetud lihtsama materjaliga – klaas ning paber ja kartong, seejuures eriti transpordipakend. Murekohaks on müügipakendid ja eriti plastpakendid, millest jõuab ringlusse ainult 44% (sihtarv 50% aastal 2025; 55% aastal 2030). Samuti oleme kaugel olmejäätmete sihtarvu täitmisest - praegu jõuab ringlusse 36% olmejäätmetest, kuid peaks jõudma 55%. Kümne aasta pärast peame saavutama 65% ringlussevõtu ning tänase süsteemiga pole see kuidagi võimalik. Sortimisuuring näitas, et segaolmejäätmete hulgas on endiselt umbes 100 000 tonni pakendeid. 

4. Väidetavalt tekib eramute juurde umbes 300-400 tuhat pakendikonteinerit ja kortermajade juurde 40-50 tuhat pakendikonteinerit ning nende tühjendamine hakkab tootjatele maksma kümneid miljoneid enam võrreldes praegu toimiva süsteemiga. Seejuures väidetakse, et suured veokid veavad edaspidi suuresti õhku. 

Selgitus: Konteinereid tuleb üle Eesti umbes 10 korda vähem ja veod muutuvad läbimõeldumaks. 

Kindlasti ei hakka iga metsatalu vahet voorima iganädalaselt neli erinevat prügiautot ning konteinereid tuleb üle Eesti ka umbes 10 korda vähem. Paljudes KOVides ja uusarenduste kortermajades on vajalikud mahutid juba olemas. Lisaks soositakse hoonekvartalite põhiseid ühiskogumise lahendusi ja seal, kus mõistlik, jäävad avalikud konteinerid. Pakendi- ja segaolmejäätmete veosagedus hakkab olema vähemalt kord 12 nädala jooksul, biojäätmetel kord 4 nädala jooksul (kui neid ei kompostita kodus). KOVid mõtlevad tervikpildi läbi, arvestades tihe- ja hajaasustuse eripäradega, ja saavad jäätmete liigiti kogumise taristu arendamiseks ka toetust. Kõige olulisem on luua üle riigi ühtne kogumise standard, mida toetab ka riiklik sorteerimisjuhend.

 

Lisaks selgitus sisetehingu teemal:

Eesti jäätmekäitluse ja veo süsteem on üks liberaalsemaid ja enim eraturule suunatud kogu Euroopas.  

Jäätmeveo osutamisel on juba praegu kohustus teha võrreldavate pakkumustega hange, omavalitsus ei tohi endale oma suva järgi partnerit valida – see on unikaalne nõue terves Euroopas. Samuti toimub lõppkäitlus valdavalt eraettevõtetes, sealhulgas mitmel puhul ka ladestamine (näiteks Uikala prügila). Läbi õiguslike ja rahaliste stiimulite plaanime ka edaspidi hoida omavalitsuste kui targa tellija ja eraturu kui teenusepakkuja rollid lahus.